Mõeldes Juhan Maiste autorikogumikust „Lõpp on algus“

Tekst põhineb Juhan Maiste raamatu „Lõpp on algus“ eessõnal.

Kujundlikult võib öelda, et ring on täitunud. Juhan Maiste varasemate autorikogumike „Tuldud teed tagasi“ (2002) ja „Tuldud teed edasi” (2007) kõrvale on lisandunud kolmas – „Lõpp on algus“. Siiski, võttes aluseks budistlikku valgustusfilosoofiat, on ring vaid üks sõõr pikas vabanemise spiraalis ja meie teekonnal sünnist taassünnini. Selliselt mõeldes hoian käes ka antud kogumikku, mis küll rikkalikult reflekteerib autori töö ja loomingu erinurki, kuid kokkuvõttes on vaid fragment (olgu selle kinnituseks raamatu lõpus esitatud mahukas bibliograafia) suuremast pildist, mis veel kujundamas oma nägu. Teisiti öeldes, kirjutatud ja öeldud sõnu on palju, kuid see ei ole veel lõpp.

Kunstiloolane Juhan Maiste (s. 1952) tähistab raamatu ilmumisaastal oma seitsmekümnenda eluaasta täitumist. Veel enamgi, sellest poole sajandi jagu aastaid on möödunud kunstiajaloo tähe all.1 Juhan ise on kõnelenud, et kunstiajaloo erialani jõudis ta protestivaimus, see tähendab reaktsioonina 20. sajandil valitsenud vastumeelsele poliitilisele ja ühiskondlikule korraldusele: „Kunst oli minu relvaks, selleks salajaseks redupaigaks, mille sümboolsed õied jäävad kättesaamatuks neile, kes asjasse ei ole end pühendanud.“2

Juhani teadusliku tegevuse tuumaks on klassika ning selle retseptsiooni probleemid alates renessansist kuni mõisakultuurini. Lihtsustatult moodustavad tema püha kolmainsuse mõis, maastik ja muinsuskaitse. Kõik need elemendid põimuvad ja leiavad oma keele Juhani uurimistöödes, olgu ta parasjagu muinsuskaitse eestkõneleja või mõtestagu parkide identiteeti ja poeesiat, mõisa- ja ülikoolimaastikku. Kokkuvõtvalt käsitleb ta alati, ka väiksemates kirjavormides, kunsti suuri küsimus: kus on inimvaimu ja -idee alge ning sünnipaik?

/---/

Juhani loomingus on jälgi nii fenomenoloogilisest kui hermeneutilisest lähenemisest, kus ajaloo- ja arhiivallikatega töötamisele lisandub autori enese kogemuslikkus ja läbielamisvõime. See tähendab suutlikkust elada sisse käsitletavasse materjali mitte ainult faktipõhiliselt ja allikakriitiliselt, aga ka tunnetuslikult. Kirjutades mõisatest, viibib ta ise nende verandadel ning kirjutades parkidest, jalutab ta ise nende metsistunud radadel. Samas tuleb kohe märkida, et mistahes vaatepunkt, on siiski vaatepunkt kuskilt, st tõlgendustel põhinevas kunstiloos on subjektiivsus sageli varjatud objektiivsuse taha ja ka vastupidi.

Ta mõtles merest alati kui la mar'ist, nagu teisedki hispaania keelt kõnelevad inimesed, kes merd armastavad. Mõnikord ütlevad need, kes merd armastavad, tema kohta inetusi, aga ikka nõnda, nagu oleks meri naine.

Mõned nooremad kalurid, need, kes kasutasid liinidel ujukiteks poisid ja käisid merel mootorpaatidega, mis olid siis ostetud, kui haimaks tõi ränka raha sisse, ütlesid mere kohta el mar, mis on meessoost sõna. Nad kõnelesid merest kui vastasest või teenimiskohast või koguni vaenlasest.3

Need Ernest Hemingway read meenutavad mulle suuresti Juhani loomingu ühte olemuslikku külge – ilmaimet on võimalik mõtestada mitmeti. Pigem on küsimus, kes on vaataja ning mida tema seal näeb. Nii nagu Hemingway vanamees mõtles merest alati kui naissoost, kellestki, kes „oma suuri armuande kord heldesti jagab, kord kiivalt endale peab, kes tembutab ja hulle tükke teeb, sest teisiti ta ei saa“, mõtleb Juhan kunstist. Subjekti mõtestamiseks (olgu selleks kaunid kunstid, arhitektuur või maastik) tuleb kõigepealt pöörduda mütoloogiliste muusade juurde, kes sünnitasid loovuse ja inspiratsiooni ning mõista nende maailma. Alles seejärel jõuab inimene ehitamiseni, maalimiseni, kirjutamiseni…

Materiaalse kunstiajaloo kõrval on käega haaramatu ja silmale nähtamatu ruum, mille avamine sõltub juba iga kunstiteadlase enese eruditsioonist ning seoste loomise võimest. Nii nagu Hermes kandis Arkaadias Kyllene mäelt laiali sõnumeid või Platoni poeedid vahendasid kuulajatele igavikulisi lugusid, tõlgendab kunstiloolane oma ainest lugejale. Siit jõuan järgmise peatükini Juhani loometöös – luule ja esseistika. Žanriliselt kuuluvad kirjanduslik looming ja akadeemiline teadustöö justkui erikategooriatesse, aga Juhanile omane poeetiline ja barokselt voolav kirjastiil suudab murda nende vahelisi piire. Kas see on hea või halb, on iga lugeja enda otsustada, aga fakt on see, et ta on lisanud siinsesse kunstiteadusesse oma selge panuse ja lähenemise, mis on omane just talle ja mitte kellelegi teisele.

Kadri Asmer

Viited:

1 Juhan Maiste varane teaduslik töö on esmajoones seotud Eesti Kunstiakadeemiaga ja tema poolt asutatud muinsuskaitse ja restaureerimise teaduskonnaga. Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna juhina asus ta tööle 2007. aastal, kus jätkas tegevust suuresti oma kunagiste eelkäijate – Sten Karling (1906–1987), Armin Tuulse (1907–1977) jt – põhimõtete ja eesmärkide vaimus. Selle üheks tulemiks on olnud rahvusvahelise teadusajakirja Baltic Journal of Art History ellukutsumine. Kolmanda liinina on oluline markeerida ka Juhani osa Eesti maastikuarhitektuuri teoreetiliste suundade kujundajana ning pikaaegset tööd külalisprofessorina Eesti Maaülikoolis.

2 Rein Veidemann, „Juhan Maiste: Maailm on ime, kunst selle armulaud“, Postimees, 26.01.2008.

3 Ernest Hemingway, Vanamees ja meri (Tallinn: Pegasus, 2007).